Pettri Parkkali
muusika vallutab kuulajat laine(te)na – tema loodu on intensiivne, kohati agressiivne,
võib-olla efektidest pimestav ning seejärel enda omaks tegev. 10 aasta jooksul
on ta täiendanud põhjanaabrite innovatiivse muusika kogemust, sh osutanud
peenekoeliselt paljude mõjudele enda loomingus – siin võib kuulda Erkki
Kurenniemit, Tuomari Nurmiot, Jimi Tenorit, Pan Sonic`ut, Kemialliset Ystävät`i.
Parkkali muusikat on määratletud eksperimentaalse postpungina, mis kokkuvõttes
ei ole niivõrd kirjeldav, kui pigem otsingulisusele ning laialivalguvusele osutav
“hoiatus”. 11-looline album on täidetud mittekonventsionaalsete halalauludega,
kust emotsioonid on väljutatud, hing on tuimestunud – kuigi sinna on salvestunud möödunu valu peegeldavad
jäljed – ning laiutamas poosetav ükskõiksus ja enesesehaletsuslik masohhism,
Lizzy Stardust`i ängist küllastunud vokaali, moonutatud traadipillide ja
elektrooniliste instrumentide väljenduses või saatel.
No comments:
Post a Comment