Saturday 23 February 2013

Broadcast - Berberian Sound Studio: Original Motion Picture Soundtrack (2013)


Sheffield`i plaadifirmat Warp tuntakse ennekõike innovaatilise elektroonilise muusika levitaja ja maaletoojana - vähem teatakse neid filmistuudiona. 39-looline üllitis on saundträkk samanimelisele filmile. See on Broadcast` i esimene reliis pärast Trish Keenan`i surma 2 aastat tagasi. Kummastav tervik, mis koosneb peamiselt lühikestest lõikudest. Ideeliselt jätkab Birmingham`i kollektiiv sealt, kus album "Broadcast and The Focus Group Investigate Witch Cults of the Radio Age" pooleli jäi.  Siin on kummastavaid meloodiakatkeid, itaaliakeelset mana, kummituslikku elektroonikat, konkreethelisid, krobelisi kaugete aegade kammerkõlasid, tühjade ruumide ja vaimude kleidisahinaid. Näiteks sarnaselt Curd Duca sämpledeelsele esteetikale paistab siin ilu läbi mõranenud peegli, kusjuures peamine tähelepanu ongi suunatud peegli mõrasena hoidmisele. Ilu iseenesest tuleneb neist kavatsuslikult kriibitud ja toksitud mõradest, luues lahutamatu seose moonutuse ja ilu vahel - ilu iseeneses ei ole eksaktsel kujul antav, vaid tajutav relatsioonina, teatud vastuolu, pinge ja üleminekuna. See album kõlab kui fläshbäkkidest täidetud kangas, mille lõhedest õhkub salapära, allasurutud mälestusi ning kõditavat õõva. Ühelt poolt library music-ideelisus, teisalt Alio Die-sugused müstilised hõllandused ning kolmandaks Broadcast`i mandumine elektroonilise indie rajalt.

Cul de Sac - China Gate (1996)


Bostoni post-rock-legendi kolmas album kõlab kui Atlandi ookeanilt saabuv värskendav tuuleiil, mis maismaale jõudes hakkab tasapisi hoogu kaotama; urbanistlikust keskkonnast lagendikele murdes taas kiirust ja jõudu koguma See on rütmilistest impulssidest kantud rock-muusika, mille apoteoos ilmestub jõulistes eksperimentides müra (loe: lühikese ajahetke vältel kumuleeruva helikaose), väänatud psych-rock`i ja sakilis-akuutse elektroonikaga. Ning varjatud-ilmses kiindumuses jazz-muusika vastu rock-kehandis - nagu Tortoise, aga teistsuguses võtmes. Kahtlemata neid 12 lugu kuulates võib meenuda Kölni gigant CAN, iseäranis Michael Karoli vabalennulise, hoogsa kidrakäsitluse ja Irmin Schmidt`i elektrooniliste klahvkade ning Jaki Liebezeit`i logisevate, nihkes trummide improvisatsioonilises dialoogis. Teisalt mõnikord kandub raskuskese rohmakatele, kuigi nauditavatele kidraakordidele, osutades Ameerika Primitivismi traditsioonile (nt nende hilisem koostööpartner John Fahey). Ka Boston`i trio album põhineb väljavõtetel ühest pikast jämmsessioonist, millesse on jäetud piisavalt palju (hingamis)ruumi, et kuulaja saaks nihkuda ühest punktist teise, võtta erinevaid rakursse - nihestada oma närust, kütketesse seatud subjektiivset eksistentsi. Metropolisest väljamurdmise simulaakrum. Hoolimata oma illusoorsusest nauditav kogemus.