Kuulates neid
nelja pikka üllitist on raske vabaneda déjà vu tundest. Ebamäärasusest, mis on
tekkinud reaktsioonina ühelt poolt näiva ning teisalt varjule jääva vahele lõksu
jäämises. Pingeseisund, mis on taotuslikult tekitatud kuulaja meelte
hõivamiseks. David Suss on ämbientsetest ja sumisevatest helidest koosneva
terviku vabastanud häirivast mürast, et…albumi üldmulje muuta lähtekohtade dekontekstualiseerimisega
piisavalt segaseks ning genereerida viljastav pinge “reaalse” ja virtuaalse
vahel. Kohati see kõlab nagu religioosse muusika ideid esitataks
digitaalvarjundiga panoraammuusika vormis või siis kasutataks elektroonikat
“naturaalsest” keskkonnast saadavate muljete jäljendamiseks. Kontekstid
kaugenevad, ähmastuvad ning teisenevad lõpuks millekski muuks. Tõsi, see
viimati mainitud lähenemine võtab lõpu/nimiloos selgema pöörde, andes ühtlasi vastuse
mind piinanud teadmatusele. Unenäolise motiivi arendamise ning teisalt
mürakriiske mahasurumise vahel kõikudes ilmneb vihje nii 90ndate alguse
unenäoliste mürarokkaritele, aga ka CAN`i albumile Future Days ja Holger Czukay-Rolf Dammers`i üllitisele Canaxis 5. Võib nentida, et järjepidevus
muutuvas vormis on igati meeldiv nähe.
No comments:
Post a Comment