Les Marquises - Lost Lost Lost (2010)

Mis juhtub siis, kui prantsuse ja ameerika muusik(ud) kokku saavad? Õige vastus on, et hakkavad kunstirohket popmuusikat tegema. Beach House ei vaja tutvustamist, teine ilmekas näide on Les Marquises - Jean-Sèbastien Nouveau`ist, Jonathan Grandcollot`ist ning Jonathan Grainger`ist koosnev projekt. Grainger Americana-kuulsusena (Shearwater, Minus Story) orkestreerib mängu, manipuleerides laivis talletatud kolisevate trummikäikudega ning võimendades oma peene vokaali kaeblikuks palveks või kivistunud kaemuseks. Üksnes odavate Yamaha ja Casio klahvpillidega (need, millega võib-olla teie lapsed kodus mängivad) manatud elektrooniline segment ning -seaded on implitseeritud sümfooniliseks kosmoseks,-kammerlikkusest ja melatoniinist läbiimbunud transtsendentseteks momentumiteks, meenutades “Moon Safari” tipphetki. Ka beachhouselik staatiline minimaalpop ja silverappleslikud happesööstud on siin sageli fooniks.

Natural Snow Buildings - Waves of the Random Sea (2011)

Prantsuse artistide Mehdi Ameziane`i (TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (Isengrind) ühisprojekt on kahtlemata Vana Maailma innovaatilise muusika üks varjupaiku, omades näiteks hingesugulust sama mandri eksperimentaalfolkrühmitustega nagu Children Of The Drone, Vibracathedral Orchestra ning Kemialliset Ystävät. Muusika, mille inspiratsiooniallikateks on india ragade lummus, Briti 60ndate folgi psühhedeelne kaemus, kosmilise krautrock`i (iseäranis Popol Vuh ja Tangerine Dream) kutsumus, looduskesksed helid pluss lõppematud päikeseloojangud – mis kõik on vormi seatud muusikute müstitsistliku sügavuse vahendusel. Nende 17ndal stuudioalbumil on kokku kuus (tinglikku) piiri, mis looklevad pikkade akordide infiltreerudes vääramatult trans(tsendents)i suunas, tõstes selle esile erinevaid ajastuid ning asupaiku läbides. Geniaalne.

Pascal Comelade – Mètode De Rocanrol (2007)

Pascal Comelade on põlisel Oksitaania territooriumil (praegune Montpellier, Prantsusmaa) sündinud muusik, kes on kolinud ühe Oksitaania hõimu katalaanide keskusesse nimega Barcelona (hetkel veel Hispaania koosseisus). Tegu on teatud muusikaringkondades legendaarse muusikuga, kes on teinud koostööd teiste ärksa vaimuga kuulsustega. Mehe diskograafia on 80ndate algusest saati muljetavaldavaks veninud. Käesolev, 14-looline üllitis kõlab kui üks Beirut`i variatsioonidest teatud reservatsioonidega - siin on neid igatsusest lõhkevaid puhkpille, lasteklaveri konarliku kõlaga akorde - lisaks mängib ta erinevat tüüpi oreleid, kitarri, kontrbassi, meloodikat, akordionit. Ning saadetakse erinevatel puhkpillidel (tromboon, klarnet, oboe, sakofon, plastmasstrompet, tuuba), viiulil, trummidel, ukulelel ning kelladel. Üldiselt on see kutsuv umpa-umpa saund, mida - kujutan ette - võiks mängida puhkpilliorkester pärast joomingut kergelt pohmas peaga.  Ühelt poolt võiks see olla improvisatoorne muusika, teisalt jälle näib see saund omavat selgepiirilisust ja determineeritust. Või ajan selle segi albumi veiderdava iseloomuga? See on meelt lahutav muusika, milles on omad kompromissitud kunstilised tunnusjooned. Vahetevahel muutub helikeel camp´iks, kuigi eelpooltoodud elemendid absorbeerivad "kahtlased" helid sujuvalt tervikusse. Ühesõnaga - albumil on erinevat laadi pingestatust, mis kahtlemata on suure meistri tunnusmärk. Plaadiümbris näib eelpooltoodud jutu kenasti kokku võtvat.