Alessio Ballerini - Beautiful Ground (2015)

Alessio Ballerini (snd 1980) üllitise üle võib muidugi vaielda, kas muusik on võrreldes varasemate töödega edasi (või kõrvale) astunud või mitte, aga lähtudes ühe eelsokraatilise filosoofi järeldusest, et samasse jõkke ei astuta kahte korda, mistõttu keskendun pigem albumi mõjule kuulaja meelte ja hingelisuse puudutamisel konkreetsel ajahetkel. Igatahes liikumine, teelahkmel olemine ja reaalsuse piiride ületamine (ning paratamatult muutumine-teisenemine) on lahutamatu osa siin. Nimelt AB komponeeris maamajas, millele oli eelnenud 20-päevane 250 kilomeetriline jalgsi retk. Rännakul oli ta salvestanud nii konkreethelisid kui ka vanaaegseid klahvpille (klavessiin, orelid) teele jäänud pühapaikades. Teisalt neist helidest lähtumine ei tähenda, et kuulaja ette laotuks (üksnes) vanamuusikaline kammerlikkus ja spetsiifiline kopitus. Albumi tugevus väljendub selles, et vana ja kaasaegsete mõjuväljade ühildamisel on iga noot laetud sulni emotsionaalsusega – kokkuvõttes laotub kuulaja ette elektroonilisust (ja ajalikkust) ületav orgaaniline tervik. Varahommikusse päikselisse idülli loomuldasa sobituv teos.  

Zoomonk - Black Lake/Apathy (2014)

Pettri Parkkali muusika vallutab kuulajat laine(te)na – tema loodu on intensiivne, kohati agressiivne, võib-olla efektidest pimestav ning seejärel enda omaks tegev. 10 aasta jooksul on ta täiendanud põhjanaabrite innovatiivse muusika kogemust, sh osutanud peenekoeliselt paljude mõjudele enda loomingus – siin võib kuulda Erkki Kurenniemit, Tuomari Nurmiot, Jimi Tenorit, Pan Sonic`ut, Kemialliset Ystävät`i. Parkkali muusikat on määratletud eksperimentaalse postpungina, mis kokkuvõttes ei ole niivõrd kirjeldav, kui pigem otsingulisusele ning laialivalguvusele osutav “hoiatus”. 11-looline album on täidetud mittekonventsionaalsete halalauludega, kust emotsioonid on väljutatud, hing on tuimestunud – kuigi  sinna on salvestunud möödunu valu peegeldavad jäljed – ning laiutamas poosetav ükskõiksus ja enesesehaletsuslik masohhism, Lizzy Stardust`i ängist küllastunud vokaali, moonutatud traadipillide ja elektrooniliste instrumentide väljenduses või saatel.                        

Excavations - Object Permanence (2012)

Minu esimene (ja ehmatav) assotsiatsioon oli, et album sisaldab 19 lugu! Ilmselt peitub siin ka vabandus, miks üllitis paar kuud deaktiveeritult mp3-mängijas seisis. Alateadlikult tundsin hirmu võimaliku 70-79 minutilise ja igavusest läbiimbunud teose ees. Tänapäeval on tendents pigem 10-loolise (ja üle selle) albumi formaadi vastu. Põhjusi on mitmeid – esiteks toodetakse muusikat rohkem kui eikunagi varem, mistõttu artistidele on oluline lisaks kvaliteedile ka ajaliselt enda olemasolu tihti tõestada. Nimetatud põhjus on osaliselt tingitud sellest, et muusikamaastiku mehhanismid on muutunud demokraatlikumaks, sõltumatumaks ja egalitaarsemaks ning stilistiline läbipõimumine on viinud selleni, et üha enam popmuusikuid on üksteisega võrdsetel alustel ning ideoloogiliselt konkureerimas. Excavations`i album kinnitab neid arenguid. Stilistiliselt ja väljapeetuselt on see vastavalt põrgulik ja orgaaniline tervik – sellest immitseb põrisevate, šamanistlike ning massiivsete bassiliinide doomilikku läiget, vaevatud vokaalmana ning irdunud elektroonilisi kombitsaid, kus piir kompositsioonilise ja improvisatoorse muusika vahel on nähtamatu. Seesugune bardopondilik/jessaminelik visioon on vaheldumas palju helgemate (jätkuvalt intensiivsete) trummisahistamiste, elektrooniliste hõllanduste ja ekstaasist ajendatud vokaaliga, milles on nii New Weird America kui Americana puudet (näiteks: Animal Collective, Akron Family ja Yo La Tengo) kui ekstsentrilise lo-fi ja blues`i taktikat (Royal Trux, Sparklehorse, Jon Spencer). Meistriteos.        

Joxfield ProjeX & Cotton Casino - Casino Royal (2015)

Kuigi võib sattuda meeleheitesse pelgast mõttest, et viimaste kümnendite muusikateoste kuulamiseks oleks vaja elada sajandeid, valmistab samas rõõmu, et praegused tendentsid on positiivsemad võrreldes eelmiste aegadega. Ennekõike rõhutaks muusikatööstuse demokratiseerumisprotsessi, seda paljuski muusikaga tegelemise kandepõhja laienemisele ning teisalt netileibelite ja veebipõhiste muusikajagamisplatvormide esilekerkimisele (Archive.org, Soundcloud, Bandcamp, Spotify, Deezer jpt). Kuigi raha hulk on peavoolust järjepidevalt kahanenud, on see õiglasemalt ümber jaotunud. Kõige olulisem on, et kvantitatiivse kasvu kiuste on muusika kvaliteet tõusnud. Joxfield ProjeX`i tulemine 10 aastat tagasi on hea näide kirjeldatust – praegusel hetkel pealt-kuuekümnesed mehed alustasid 1965. aastal ning lõpetasid kümme aastat hiljem ilma, et laiem huviliste ring oleks neist midagi aimanud. Viimase kümne aasta jooksul on nad üllitanud lõviosa teoseid kultusliku Moskva eksperimentaalmuusika netileibeli Clinical Archives`i kaudu, mõnelt neist peegeldub muuseas vastu kunst/progeroki suuruste Geoff Leigh`i ja Pat Mastelotto ning kübersotsiopaadi Kenji Siratori käekiri. Käesolevat psühhämbientelektroprogekrautroki golemit hingestab ka Eestit väisanud Acid Mothers Temple`i endine sündimängija/lauljatar Cotton Casino, kelle vokaalhõllandused veelgi kinnistavad kuulaja pilku pilvedest kõrgemale ning avavad varjatud uksi nii sise- kui väliruumilises kogemuses ja kujutluses. Võib võrrelda kellasepa tööga, kuna albumi psyche jääb purunematuks vonklevate helimassiivide lakkamatus liikumises. Lõpuks sulavad kompositsioonid üheksainsaks lahutamatuks, katkestusteta kogemuseks, mis psühhedeelses muusikas on tervitatav, kuna täidab enam transsi genereerivat eesmärki. Muideks, AMT`i guru Makoto Kawabata lööb kaasa loos Submarine Trees.  

Millions - Line In The Sky (2015)

Kuulates neid nelja pikka üllitist on raske vabaneda déjà vu tundest. Ebamäärasusest, mis on tekkinud reaktsioonina ühelt poolt näiva ning teisalt varjule jääva vahele lõksu jäämises. Pingeseisund, mis on taotuslikult tekitatud kuulaja meelte hõivamiseks. David Suss on ämbientsetest ja sumisevatest helidest koosneva terviku vabastanud häirivast mürast, et…albumi üldmulje muuta lähtekohtade dekontekstualiseerimisega piisavalt segaseks ning genereerida viljastav pinge “reaalse” ja virtuaalse vahel. Kohati see kõlab nagu religioosse muusika ideid esitataks digitaalvarjundiga panoraammuusika vormis või siis kasutataks elektroonikat “naturaalsest” keskkonnast saadavate muljete jäljendamiseks. Kontekstid kaugenevad, ähmastuvad ning teisenevad lõpuks millekski muuks. Tõsi, see viimati mainitud lähenemine võtab lõpu/nimiloos selgema pöörde, andes ühtlasi vastuse mind piinanud teadmatusele. Unenäolise motiivi arendamise ning teisalt mürakriiske mahasurumise vahel kõikudes ilmneb vihje nii 90ndate alguse unenäoliste mürarokkaritele, aga ka CAN`i albumile Future Days ja Holger Czukay-Rolf Dammers`i üllitisele Canaxis 5. Võib nentida, et järjepidevus muutuvas vormis on igati meeldiv nähe.