Simon Balestrazzi - The Sky is Full Of Kites (2012)

50-aastase Parma-Cagliari helikunstniku kolmest kompositsioonist koosnevat üllitist kuulates tuleb nentida, et masinatega tekitatud ja esmapilgul karmi, minimalistliku kõlaga helikeel kätkeb üllatuslikult märkimisväärset emotiivset alget. Tõepoolest, mehhaaniline allikas ning tundeline resultaat on 56 minuti vältel ühelt poolt suhestatud sisendi-väljundina ning teisalt orgaanilise vastandpaarina, millel põhineb kogu pinge ja intriig. Erineva pikkusega abstraktsed amplituudid-võnkemustrid, pulseerivad signaalid ning elektroakustilised pannood hakkavad ajapikku ajukeemiaga samadel lainepikkustel adopteeruma, võnkuma ning kasvama. Kuigi emotiivsete konfiguratsioonide poole on ka varem samadelt eeldustelt püüeldud, on seda peamiselt teostatud märksa popilikumas ning ennast välja vabandavalt iroonilises vormis (a la Kraftwerk) või stiile ja kontseptsioone ristates anonüümsust tõrjudes. Balestrazzile meeldivad varjatud, piiritletud ning müstilised klaaspärlimängud, millest kumavad läbi nii mõnedki temaga seostuvate ansamblite (Kirlian Camera, Tomografia Assiale Computerizzata ning Kino Glaz) tunnetuslikud, kuigi vähem vormilised lähtepunktid. Ei oskagi lausuda, on`s see popsfäär või mitte. 

Motorama- Calendar (2012)

Viimaste aastate Eesti olulisemaid vabaõhus peetavaid hea ja noortepärase muusika üritusi (Schilling ja Uue Ajastu Festival) väisates on mulle millegipärast vaata et kõige enam pinget pakkunud just Vene ansamblid (Superficial Random Knowledge Porridge, The Retuses, Mooncake). Elu lõpuni oleksin tänulik põlvakatele või kilinginõmmelastele, kui nad idanaabri indi lipulaeva Motorama siia suudaksid meelitada. Mitte ainult sellepärast, et see mu naise muusikaline lemmik on, vaid see kehastab eripärast kvaliteeti tänapäeva popis. Segu tuttavlikust ja tundmatust ning nende vahele kätketud dünaamilisest pingest. Kujutage ette Joy Divison`it pikanäpumeeste meelevallas ning hiljem pettunud rahvahulga rahustamiseks mängitakse sädeleva kõlaga Rickenbacker`i kidradel, mis on laenutatud nendega kaasa tuuritavatelt McCarthy või The Vaselines`i liikmetelt. Lisaks Vladislav Paršini vaevutajutav vene aktsent, mis inglise keelele sametisuse ja kerguse annab ning vektoritena ettepoole murduvad ning tihti üksteisesse suubuvad meloodiad ja harmooniad, mis oma rajale igatsust ja unustust külvavad. Nende esimene üllitis „Alps“ oli hea reliis, aga „Calendar“ on heas mõttes täiskasvanulikum, forsseeritum ning ka ekstaatilisem. Ning see ekstaas jääb tihti õhku rippuma, kristalliseerub ning ülendub värviküllase sillerduse ja fikseerunud momentide hüpnotiseerivale vaheldumisele, milleks pigem tänapäeva lo-fi alkeemikud-helipudemete võimendajad (nt Ducktails ja Balam Acab) võimelised on. Plaat on üllitatud Prantsuse leibeli Talitres, millega on seotud ka Ewert And The Two Dragons.