Les Marquises - Lost Lost Lost (2010)

Mis juhtub siis, kui prantsuse ja ameerika muusik(ud) kokku saavad? Õige vastus on, et hakkavad kunstirohket popmuusikat tegema. Beach House ei vaja tutvustamist, teine ilmekas näide on Les Marquises - Jean-Sèbastien Nouveau`ist, Jonathan Grandcollot`ist ning Jonathan Grainger`ist koosnev projekt. Grainger Americana-kuulsusena (Shearwater, Minus Story) orkestreerib mängu, manipuleerides laivis talletatud kolisevate trummikäikudega ning võimendades oma peene vokaali kaeblikuks palveks või kivistunud kaemuseks. Üksnes odavate Yamaha ja Casio klahvpillidega (need, millega võib-olla teie lapsed kodus mängivad) manatud elektrooniline segment ning -seaded on implitseeritud sümfooniliseks kosmoseks,-kammerlikkusest ja melatoniinist läbiimbunud transtsendentseteks momentumiteks, meenutades “Moon Safari” tipphetki. Ka beachhouselik staatiline minimaalpop ja silverappleslikud happesööstud on siin sageli fooniks.

Natural Snow Buildings - Waves of the Random Sea (2011)

Prantsuse artistide Mehdi Ameziane`i (TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (Isengrind) ühisprojekt on kahtlemata Vana Maailma innovaatilise muusika üks varjupaiku, omades näiteks hingesugulust sama mandri eksperimentaalfolkrühmitustega nagu Children Of The Drone, Vibracathedral Orchestra ning Kemialliset Ystävät. Muusika, mille inspiratsiooniallikateks on india ragade lummus, Briti 60ndate folgi psühhedeelne kaemus, kosmilise krautrock`i (iseäranis Popol Vuh ja Tangerine Dream) kutsumus, looduskesksed helid pluss lõppematud päikeseloojangud – mis kõik on vormi seatud muusikute müstitsistliku sügavuse vahendusel. Nende 17ndal stuudioalbumil on kokku kuus (tinglikku) piiri, mis looklevad pikkade akordide infiltreerudes vääramatult trans(tsendents)i suunas, tõstes selle esile erinevaid ajastuid ning asupaiku läbides. Geniaalne.

Pascal Comelade – Mètode De Rocanrol (2007)

Pascal Comelade on põlisel Oksitaania territooriumil (praegune Montpellier, Prantsusmaa) sündinud muusik, kes on kolinud ühe Oksitaania hõimu katalaanide keskusesse nimega Barcelona (hetkel veel Hispaania koosseisus). Tegu on teatud muusikaringkondades legendaarse muusikuga, kes on teinud koostööd teiste ärksa vaimuga kuulsustega. Mehe diskograafia on 80ndate algusest saati muljetavaldavaks veninud. Käesolev, 14-looline üllitis kõlab kui üks Beirut`i variatsioonidest teatud reservatsioonidega - siin on neid igatsusest lõhkevaid puhkpille, lasteklaveri konarliku kõlaga akorde - lisaks mängib ta erinevat tüüpi oreleid, kitarri, kontrbassi, meloodikat, akordionit. Ning saadetakse erinevatel puhkpillidel (tromboon, klarnet, oboe, sakofon, plastmasstrompet, tuuba), viiulil, trummidel, ukulelel ning kelladel. Üldiselt on see kutsuv umpa-umpa saund, mida - kujutan ette - võiks mängida puhkpilliorkester pärast joomingut kergelt pohmas peaga.  Ühelt poolt võiks see olla improvisatoorne muusika, teisalt jälle näib see saund omavat selgepiirilisust ja determineeritust. Või ajan selle segi albumi veiderdava iseloomuga? See on meelt lahutav muusika, milles on omad kompromissitud kunstilised tunnusjooned. Vahetevahel muutub helikeel camp´iks, kuigi eelpooltoodud elemendid absorbeerivad "kahtlased" helid sujuvalt tervikusse. Ühesõnaga - albumil on erinevat laadi pingestatust, mis kahtlemata on suure meistri tunnusmärk. Plaadiümbris näib eelpooltoodud jutu kenasti kokku võtvat.

Simon Balestrazzi - The Sky is Full Of Kites (2012)

50-aastase Parma-Cagliari helikunstniku kolmest kompositsioonist koosnevat üllitist kuulates tuleb nentida, et masinatega tekitatud ja esmapilgul karmi, minimalistliku kõlaga helikeel kätkeb üllatuslikult märkimisväärset emotiivset alget. Tõepoolest, mehhaaniline allikas ning tundeline resultaat on 56 minuti vältel ühelt poolt suhestatud sisendi-väljundina ning teisalt orgaanilise vastandpaarina, millel põhineb kogu pinge ja intriig. Erineva pikkusega abstraktsed amplituudid-võnkemustrid, pulseerivad signaalid ning elektroakustilised pannood hakkavad ajapikku ajukeemiaga samadel lainepikkustel adopteeruma, võnkuma ning kasvama. Kuigi emotiivsete konfiguratsioonide poole on ka varem samadelt eeldustelt püüeldud, on seda peamiselt teostatud märksa popilikumas ning ennast välja vabandavalt iroonilises vormis (a la Kraftwerk) või stiile ja kontseptsioone ristates anonüümsust tõrjudes. Balestrazzile meeldivad varjatud, piiritletud ning müstilised klaaspärlimängud, millest kumavad läbi nii mõnedki temaga seostuvate ansamblite (Kirlian Camera, Tomografia Assiale Computerizzata ning Kino Glaz) tunnetuslikud, kuigi vähem vormilised lähtepunktid. Ei oskagi lausuda, on`s see popsfäär või mitte. 

Motorama- Calendar (2012)

Viimaste aastate Eesti olulisemaid vabaõhus peetavaid hea ja noortepärase muusika üritusi (Schilling ja Uue Ajastu Festival) väisates on mulle millegipärast vaata et kõige enam pinget pakkunud just Vene ansamblid (Superficial Random Knowledge Porridge, The Retuses, Mooncake). Elu lõpuni oleksin tänulik põlvakatele või kilinginõmmelastele, kui nad idanaabri indi lipulaeva Motorama siia suudaksid meelitada. Mitte ainult sellepärast, et see mu naise muusikaline lemmik on, vaid see kehastab eripärast kvaliteeti tänapäeva popis. Segu tuttavlikust ja tundmatust ning nende vahele kätketud dünaamilisest pingest. Kujutage ette Joy Divison`it pikanäpumeeste meelevallas ning hiljem pettunud rahvahulga rahustamiseks mängitakse sädeleva kõlaga Rickenbacker`i kidradel, mis on laenutatud nendega kaasa tuuritavatelt McCarthy või The Vaselines`i liikmetelt. Lisaks Vladislav Paršini vaevutajutav vene aktsent, mis inglise keelele sametisuse ja kerguse annab ning vektoritena ettepoole murduvad ning tihti üksteisesse suubuvad meloodiad ja harmooniad, mis oma rajale igatsust ja unustust külvavad. Nende esimene üllitis „Alps“ oli hea reliis, aga „Calendar“ on heas mõttes täiskasvanulikum, forsseeritum ning ka ekstaatilisem. Ning see ekstaas jääb tihti õhku rippuma, kristalliseerub ning ülendub värviküllase sillerduse ja fikseerunud momentide hüpnotiseerivale vaheldumisele, milleks pigem tänapäeva lo-fi alkeemikud-helipudemete võimendajad (nt Ducktails ja Balam Acab) võimelised on. Plaat on üllitatud Prantsuse leibeli Talitres, millega on seotud ka Ewert And The Two Dragons.

Broadcast - Berberian Sound Studio: Original Motion Picture Soundtrack (2013)

Sheffield`i plaadifirmat Warp tuntakse ennekõike innovaatilise elektroonilise muusika levitaja ja maaletoojana - vähem teatakse neid filmistuudiona. 39-looline üllitis on saundträkk samanimelisele filmile. See on Broadcast` i esimene reliis pärast Trish Keenan`i surma 2 aastat tagasi. Kummastav tervik, mis koosneb peamiselt lühikestest lõikudest. Ideeliselt jätkab Birmingham`i kollektiiv sealt, kus album "Broadcast and The Focus Group Investigate Witch Cults of the Radio Age" pooleli jäi.  Siin on kummastavaid meloodiakatkeid, itaaliakeelset mana, kummituslikku elektroonikat, konkreethelisid, krobelisi kaugete aegade kammerkõlasid, tühjade ruumide ja vaimude kleidisahinaid. Näiteks sarnaselt Curd Duca sämpledeelsele esteetikale paistab siin ilu läbi mõranenud peegli, kusjuures peamine tähelepanu ongi suunatud peegli mõrasena hoidmisele. Ilu iseenesest tuleneb neist kavatsuslikult kriibitud ja toksitud mõradest, luues lahutamatu seose moonutuse ja ilu vahel - ilu iseeneses ei ole eksaktsel kujul antav, vaid tajutav relatsioonina, teatud vastuolu, pinge ja üleminekuna. See album kõlab kui fläshbäkkidest täidetud kangas, mille lõhedest õhkub salapära, allasurutud mälestusi ning kõditavat õõva. Ühelt poolt library music-ideelisus, teisalt Alio Die-sugused müstilised hõllandused ning kolmandaks Broadcast`i mandumine elektroonilise indie rajalt.

Cul de Sac - China Gate (1996)

Bostoni post-rock-legendi kolmas album kõlab kui Atlandi ookeanilt saabuv värskendav tuuleiil, mis maismaale jõudes hakkab tasapisi hoogu kaotama; urbanistlikust keskkonnast lagendikele murdes taas kiirust ja jõudu koguma See on rütmilistest impulssidest kantud rock-muusika, mille apoteoos ilmestub jõulistes eksperimentides müra (loe: lühikese ajahetke vältel kumuleeruva helikaose), väänatud psych-rock`i ja sakilis-akuutse elektroonikaga. Ning varjatud-ilmses kiindumuses jazz-muusika vastu rock-kehandis - nagu Tortoise, aga teistsuguses võtmes. Kahtlemata neid 12 lugu kuulates võib meenuda Kölni gigant CAN, iseäranis Michael Karoli vabalennulise, hoogsa kidrakäsitluse ja Irmin Schmidt`i elektrooniliste klahvkade ning Jaki Liebezeit`i logisevate, nihkes trummide improvisatsioonilises dialoogis. Teisalt mõnikord kandub raskuskese rohmakatele, kuigi nauditavatele kidraakordidele, osutades Ameerika Primitivismi traditsioonile (nt nende hilisem koostööpartner John Fahey). Ka Boston`i trio album põhineb väljavõtetel ühest pikast jämmsessioonist, millesse on jäetud piisavalt palju (hingamis)ruumi, et kuulaja saaks nihkuda ühest punktist teise, võtta erinevaid rakursse - nihestada oma närust, kütketesse seatud subjektiivset eksistentsi. Metropolisest väljamurdmise simulaakrum. Hoolimata oma illusoorsusest nauditav kogemus.