Alessio Ballerini (snd 1980) üllitise üle
võib muidugi vaielda, kas muusik on võrreldes varasemate töödega edasi (või
kõrvale) astunud või mitte, aga lähtudes ühe eelsokraatilise filosoofi
järeldusest, et samasse jõkke ei astuta kahte korda, mistõttu keskendun pigem albumi
mõjule kuulaja meelte ja hingelisuse puudutamisel konkreetsel ajahetkel.
Igatahes liikumine, teelahkmel olemine ja reaalsuse piiride ületamine (ning
paratamatult muutumine-teisenemine) on lahutamatu osa siin. Nimelt AB komponeeris
maamajas, millele oli eelnenud 20-päevane 250 kilomeetriline jalgsi retk. Rännakul
oli ta salvestanud nii konkreethelisid kui ka vanaaegseid klahvpille
(klavessiin, orelid) teele jäänud pühapaikades. Teisalt neist helidest
lähtumine ei tähenda, et kuulaja ette laotuks (üksnes) vanamuusikaline
kammerlikkus ja spetsiifiline kopitus. Albumi tugevus väljendub selles, et vana
ja kaasaegsete mõjuväljade ühildamisel on iga noot laetud sulni
emotsionaalsusega – kokkuvõttes laotub kuulaja ette elektroonilisust (ja
ajalikkust) ületav orgaaniline tervik. Varahommikusse päikselisse idülli
loomuldasa sobituv teos.
No comments:
Post a Comment