Minu esimene (ja ehmatav) assotsiatsioon oli, et album sisaldab 19 lugu! Ilmselt peitub siin ka vabandus, miks üllitis paar kuud deaktiveeritult mp3-mängijas seisis. Alateadlikult tundsin hirmu võimaliku 70-79 minutilise ja igavusest läbiimbunud teose ees. Tänapäeval on tendents pigem 10-loolise (ja üle selle) albumi formaadi vastu. Põhjusi on mitmeid – esiteks toodetakse muusikat rohkem kui eikunagi varem, mistõttu artistidele on oluline lisaks kvaliteedile ka ajaliselt enda olemasolu tihti tõestada. Nimetatud põhjus on osaliselt tingitud sellest, et muusikamaastiku mehhanismid on muutunud demokraatlikumaks, sõltumatumaks ja egalitaarsemaks ning stilistiline läbipõimumine on viinud selleni, et üha enam popmuusikuid on üksteisega võrdsetel alustel ning ideoloogiliselt konkureerimas. Excavations`i album kinnitab neid arenguid. Stilistiliselt ja väljapeetuselt on see vastavalt põrgulik ja orgaaniline tervik – sellest immitseb põrisevate, šamanistlike ning massiivsete bassiliinide doomilikku läiget, vaevatud vokaalmana ning irdunud elektroonilisi kombitsaid, kus piir kompositsioonilise ja improvisatoorse muusika vahel on nähtamatu. Seesugune bardopondilik/jessaminelik visioon on vaheldumas palju helgemate (jätkuvalt intensiivsete) trummisahistamiste, elektrooniliste hõllanduste ja ekstaasist ajendatud vokaaliga, milles on nii New Weird America kui Americana puudet (näiteks: Animal Collective, Akron Family ja Yo La Tengo) kui ekstsentrilise lo-fi ja blues`i taktikat (Royal Trux, Sparklehorse, Jon Spencer). Meistriteos.
No comments:
Post a Comment