Bostoni
post-rock-legendi kolmas album kõlab kui Atlandi ookeanilt saabuv värskendav tuuleiil, mis maismaale jõudes hakkab tasapisi hoogu kaotama; urbanistlikust keskkonnast lagendikele murdes taas kiirust ja jõudu koguma See on rütmilistest impulssidest kantud
rock-muusika, mille apoteoos ilmestub jõulistes eksperimentides müra (loe: lühikese ajahetke vältel kumuleeruva helikaose), väänatud
psych-rock`i ja sakilis-akuutse elektroonikaga. Ning varjatud-ilmses kiindumuses
jazz-muusika vastu
rock-kehandis - nagu Tortoise, aga teistsuguses võtmes. Kahtlemata neid 12 lugu kuulates võib meenuda Kölni gigant CAN, iseäranis Michael Karoli vabalennulise, hoogsa kidrakäsitluse ja Irmin Schmidt`i elektrooniliste klahvkade ning Jaki Liebezeit`i logisevate, nihkes trummide improvisatsioonilises dialoogis. Teisalt mõnikord kandub raskuskese rohmakatele, kuigi nauditavatele kidraakordidele, osutades Ameerika Primitivismi traditsioonile (nt nende hilisem koostööpartner John Fahey). Ka Boston`i trio album põhineb väljavõtetel ühest pikast jämmsessioonist, millesse on jäetud piisavalt palju (hingamis)ruumi, et kuulaja saaks nihkuda ühest punktist teise, võtta erinevaid rakursse - nihestada oma närust, kütketesse seatud subjektiivset eksistentsi. Metropolisest väljamurdmise simulaakrum. Hoolimata oma illusoorsusest nauditav kogemus.
No comments:
Post a Comment