Pascal Comelade on põlisel Oksitaania territooriumil (praegune Montpellier, Prantsusmaa) sündinud muusik, kes on kolinud ühe Oksitaania hõimu katalaanide keskusesse nimega Barcelona (hetkel veel Hispaania koosseisus). Tegu on teatud muusikaringkondades legendaarse muusikuga, kes on teinud koostööd teiste ärksa vaimuga kuulsustega. Mehe diskograafia on 80ndate algusest saati muljetavaldavaks veninud. Käesolev, 14-looline üllitis kõlab kui üks Beirut`i variatsioonidest teatud reservatsioonidega - siin on neid igatsusest lõhkevaid puhkpille, lasteklaveri konarliku kõlaga akorde - lisaks mängib ta erinevat tüüpi oreleid, kitarri, kontrbassi, meloodikat, akordionit. Ning saadetakse erinevatel puhkpillidel (tromboon, klarnet, oboe, sakofon, plastmasstrompet, tuuba), viiulil, trummidel, ukulelel ning kelladel. Üldiselt on see kutsuv umpa-umpa saund, mida - kujutan ette - võiks mängida puhkpilliorkester pärast joomingut kergelt pohmas peaga. Ühelt poolt võiks see olla improvisatoorne muusika, teisalt jälle näib see saund omavat selgepiirilisust ja determineeritust. Või ajan selle segi albumi veiderdava iseloomuga? See on meelt lahutav muusika, milles on omad kompromissitud kunstilised tunnusjooned. Vahetevahel muutub helikeel
camp´iks, kuigi eelpooltoodud elemendid absorbeerivad "kahtlased" helid sujuvalt tervikusse. Ühesõnaga - albumil on erinevat laadi pingestatust, mis kahtlemata on suure meistri tunnusmärk. Plaadiümbris näib eelpooltoodud jutu kenasti kokku võtvat.
No comments:
Post a Comment