Les Marquises - Lost Lost Lost (2010)

Mis juhtub siis, kui prantsuse ja ameerika muusik(ud) kokku saavad? Õige vastus on, et hakkavad kunstirohket popmuusikat tegema. Beach House ei vaja tutvustamist, teine ilmekas näide on Les Marquises - Jean-Sèbastien Nouveau`ist, Jonathan Grandcollot`ist ning Jonathan Grainger`ist koosnev projekt. Grainger Americana-kuulsusena (Shearwater, Minus Story) orkestreerib mängu, manipuleerides laivis talletatud kolisevate trummikäikudega ning võimendades oma peene vokaali kaeblikuks palveks või kivistunud kaemuseks. Üksnes odavate Yamaha ja Casio klahvpillidega (need, millega võib-olla teie lapsed kodus mängivad) manatud elektrooniline segment ning -seaded on implitseeritud sümfooniliseks kosmoseks,-kammerlikkusest ja melatoniinist läbiimbunud transtsendentseteks momentumiteks, meenutades “Moon Safari” tipphetki. Ka beachhouselik staatiline minimaalpop ja silverappleslikud happesööstud on siin sageli fooniks.

Motorama- Calendar (2012)

Viimaste aastate Eesti olulisemaid vabaõhus peetavaid hea ja noortepärase muusika üritusi (Schilling ja Uue Ajastu Festival) väisates on mulle millegipärast vaata et kõige enam pinget pakkunud just Vene ansamblid (Superficial Random Knowledge Porridge, The Retuses, Mooncake). Elu lõpuni oleksin tänulik põlvakatele või kilinginõmmelastele, kui nad idanaabri indi lipulaeva Motorama siia suudaksid meelitada. Mitte ainult sellepärast, et see mu naise muusikaline lemmik on, vaid see kehastab eripärast kvaliteeti tänapäeva popis. Segu tuttavlikust ja tundmatust ning nende vahele kätketud dünaamilisest pingest. Kujutage ette Joy Divison`it pikanäpumeeste meelevallas ning hiljem pettunud rahvahulga rahustamiseks mängitakse sädeleva kõlaga Rickenbacker`i kidradel, mis on laenutatud nendega kaasa tuuritavatelt McCarthy või The Vaselines`i liikmetelt. Lisaks Vladislav Paršini vaevutajutav vene aktsent, mis inglise keelele sametisuse ja kerguse annab ning vektoritena ettepoole murduvad ning tihti üksteisesse suubuvad meloodiad ja harmooniad, mis oma rajale igatsust ja unustust külvavad. Nende esimene üllitis „Alps“ oli hea reliis, aga „Calendar“ on heas mõttes täiskasvanulikum, forsseeritum ning ka ekstaatilisem. Ning see ekstaas jääb tihti õhku rippuma, kristalliseerub ning ülendub värviküllase sillerduse ja fikseerunud momentide hüpnotiseerivale vaheldumisele, milleks pigem tänapäeva lo-fi alkeemikud-helipudemete võimendajad (nt Ducktails ja Balam Acab) võimelised on. Plaat on üllitatud Prantsuse leibeli Talitres, millega on seotud ka Ewert And The Two Dragons.

Cul de Sac - China Gate (1996)

Bostoni post-rock-legendi kolmas album kõlab kui Atlandi ookeanilt saabuv värskendav tuuleiil, mis maismaale jõudes hakkab tasapisi hoogu kaotama; urbanistlikust keskkonnast lagendikele murdes taas kiirust ja jõudu koguma See on rütmilistest impulssidest kantud rock-muusika, mille apoteoos ilmestub jõulistes eksperimentides müra (loe: lühikese ajahetke vältel kumuleeruva helikaose), väänatud psych-rock`i ja sakilis-akuutse elektroonikaga. Ning varjatud-ilmses kiindumuses jazz-muusika vastu rock-kehandis - nagu Tortoise, aga teistsuguses võtmes. Kahtlemata neid 12 lugu kuulates võib meenuda Kölni gigant CAN, iseäranis Michael Karoli vabalennulise, hoogsa kidrakäsitluse ja Irmin Schmidt`i elektrooniliste klahvkade ning Jaki Liebezeit`i logisevate, nihkes trummide improvisatsioonilises dialoogis. Teisalt mõnikord kandub raskuskese rohmakatele, kuigi nauditavatele kidraakordidele, osutades Ameerika Primitivismi traditsioonile (nt nende hilisem koostööpartner John Fahey). Ka Boston`i trio album põhineb väljavõtetel ühest pikast jämmsessioonist, millesse on jäetud piisavalt palju (hingamis)ruumi, et kuulaja saaks nihkuda ühest punktist teise, võtta erinevaid rakursse - nihestada oma närust, kütketesse seatud subjektiivset eksistentsi. Metropolisest väljamurdmise simulaakrum. Hoolimata oma illusoorsusest nauditav kogemus.