Alessio Ballerini (snd 1980) üllitise üle
võib muidugi vaielda, kas muusik on võrreldes varasemate töödega edasi (või
kõrvale) astunud või mitte, aga lähtudes ühe eelsokraatilise filosoofi
järeldusest, et samasse jõkke ei astuta kahte korda, mistõttu keskendun pigem albumi
mõjule kuulaja meelte ja hingelisuse puudutamisel konkreetsel ajahetkel.
Igatahes liikumine, teelahkmel olemine ja reaalsuse piiride ületamine (ning
paratamatult muutumine-teisenemine) on lahutamatu osa siin. Nimelt AB komponeeris
maamajas, millele oli eelnenud 20-päevane 250 kilomeetriline jalgsi retk. Rännakul
oli ta salvestanud nii konkreethelisid kui ka vanaaegseid klahvpille
(klavessiin, orelid) teele jäänud pühapaikades. Teisalt neist helidest
lähtumine ei tähenda, et kuulaja ette laotuks (üksnes) vanamuusikaline
kammerlikkus ja spetsiifiline kopitus. Albumi tugevus väljendub selles, et vana
ja kaasaegsete mõjuväljade ühildamisel on iga noot laetud sulni
emotsionaalsusega – kokkuvõttes laotub kuulaja ette elektroonilisust (ja
ajalikkust) ületav orgaaniline tervik. Varahommikusse päikselisse idülli
loomuldasa sobituv teos.
Well I Wonder
Indie-mehe kokkuvõtted siit ja sealt, eilsest ja tänasest
Saturday, 2 January 2016
Friday, 1 January 2016
Zoomonk - Black Lake/Apathy (2014)
Pettri Parkkali
muusika vallutab kuulajat laine(te)na – tema loodu on intensiivne, kohati agressiivne,
võib-olla efektidest pimestav ning seejärel enda omaks tegev. 10 aasta jooksul
on ta täiendanud põhjanaabrite innovatiivse muusika kogemust, sh osutanud
peenekoeliselt paljude mõjudele enda loomingus – siin võib kuulda Erkki
Kurenniemit, Tuomari Nurmiot, Jimi Tenorit, Pan Sonic`ut, Kemialliset Ystävät`i.
Parkkali muusikat on määratletud eksperimentaalse postpungina, mis kokkuvõttes
ei ole niivõrd kirjeldav, kui pigem otsingulisusele ning laialivalguvusele osutav
“hoiatus”. 11-looline album on täidetud mittekonventsionaalsete halalauludega,
kust emotsioonid on väljutatud, hing on tuimestunud – kuigi sinna on salvestunud möödunu valu peegeldavad
jäljed – ning laiutamas poosetav ükskõiksus ja enesesehaletsuslik masohhism,
Lizzy Stardust`i ängist küllastunud vokaali, moonutatud traadipillide ja
elektrooniliste instrumentide väljenduses või saatel.
Excavations - Object Permanence (2012)
Joxfield ProjeX & Cotton Casino - Casino Royal (2015)
Millions - Line In The Sky (2015)
Kuulates neid
nelja pikka üllitist on raske vabaneda déjà vu tundest. Ebamäärasusest, mis on
tekkinud reaktsioonina ühelt poolt näiva ning teisalt varjule jääva vahele lõksu
jäämises. Pingeseisund, mis on taotuslikult tekitatud kuulaja meelte
hõivamiseks. David Suss on ämbientsetest ja sumisevatest helidest koosneva
terviku vabastanud häirivast mürast, et…albumi üldmulje muuta lähtekohtade dekontekstualiseerimisega
piisavalt segaseks ning genereerida viljastav pinge “reaalse” ja virtuaalse
vahel. Kohati see kõlab nagu religioosse muusika ideid esitataks
digitaalvarjundiga panoraammuusika vormis või siis kasutataks elektroonikat
“naturaalsest” keskkonnast saadavate muljete jäljendamiseks. Kontekstid
kaugenevad, ähmastuvad ning teisenevad lõpuks millekski muuks. Tõsi, see
viimati mainitud lähenemine võtab lõpu/nimiloos selgema pöörde, andes ühtlasi vastuse
mind piinanud teadmatusele. Unenäolise motiivi arendamise ning teisalt
mürakriiske mahasurumise vahel kõikudes ilmneb vihje nii 90ndate alguse
unenäoliste mürarokkaritele, aga ka CAN`i albumile Future Days ja Holger Czukay-Rolf Dammers`i üllitisele Canaxis 5. Võib nentida, et järjepidevus
muutuvas vormis on igati meeldiv nähe.
Thursday, 23 May 2013
Les Marquises - Lost Lost Lost (2010)
Natural Snow Buildings - Waves of the Random Sea (2011)
Subscribe to:
Posts (Atom)