50-aastase Parma-Cagliari helikunstniku kolmest
kompositsioonist koosnevat üllitist kuulates tuleb nentida, et masinatega tekitatud
ja esmapilgul karmi, minimalistliku kõlaga helikeel kätkeb üllatuslikult märkimisväärset
emotiivset alget. Tõepoolest, mehhaaniline allikas ning tundeline resultaat on 56
minuti vältel ühelt poolt suhestatud sisendi-väljundina ning teisalt
orgaanilise vastandpaarina, millel põhineb kogu pinge ja intriig. Erineva
pikkusega abstraktsed amplituudid-võnkemustrid, pulseerivad signaalid ning elektroakustilised
pannood hakkavad ajapikku ajukeemiaga samadel lainepikkustel adopteeruma,
võnkuma ning kasvama. Kuigi emotiivsete konfiguratsioonide poole on ka varem
samadelt eeldustelt püüeldud, on seda peamiselt teostatud märksa popilikumas
ning ennast välja vabandavalt iroonilises vormis (a la Kraftwerk) või stiile ja
kontseptsioone ristates anonüümsust tõrjudes. Balestrazzile meeldivad varjatud,
piiritletud ning müstilised klaaspärlimängud, millest kumavad läbi nii mõnedki temaga
seostuvate ansamblite (Kirlian Camera, Tomografia Assiale Computerizzata ning
Kino Glaz) tunnetuslikud, kuigi vähem vormilised lähtepunktid. Ei oskagi
lausuda, on`s see popsfäär või mitte.
No comments:
Post a Comment